Kas sul on ka vahepeal tunne, et elu kaob kiiremini käest, kui tahaks?

Et kõik need väärtustlikud hetked tahaks nii väga meelde jätta ja kuskile ajusoppi salvestada igaveseks.

Aga siis paraku päevad sulavad meie peas üheks massiks ja enam ei mäletagi seda kõike hästi.

“Jäta see kõik meelde!” on mu peas käinud nii kaua kui mäletan.

Olen alati jälginud inimesi, nende omavahelisi pilke, silmadest paistvat sisemaailma. See on nii põnev, et ma unustan ära, et ma vaatan. Ja siis avalikus kohas on natukene piinlik, kui märgatakse, et jõllitan.

Ja siis ma hakkasin fotosid tegema. 20 aastat tagasi. Sest ma tundsin, et see on ainuke viis seda kõike talletada.

Kuna ma olin vaikne empaatiavõimeline laps, siis mul on ka uskumatult hea komme kärbes seina peal inimest jälgida ja neist pilti teha. Aga leida just see õige moment. Värelus silmas, kui üksteist vaadatakse. Või kui korraks ema vajub mõtteisse.

Ja need on sellised kaadrid, mille pärast mind pisarsilmil tänatakse. Sest see inimene pole ennast kunagi niimoodi kõrvalt näinud. Ega oma meest, ega lapsi.

Selline vabaks laskmine võtab usaldust ja aega. Ja seepärast minul ongi ajalimiidita dokumentaalsed sessioonid.

Ma tahan, et meil on aega. Aega, et olla vait. Aega, et naerda ja mängida. Aega, et rääkida. 

Ja ikka ja jälle kuulen ma kuskilt, et keegi ei ole kunagi neid Päriselt pildile püüdnud nagu mina seda tegin.

Kas tahad oma perega päriselt pildil olla?

Seda kõike talletada?

Enne, kui see kõik ära kaob.

Sest paraku ta kaob. Ja siis on jube hea meel, et on sellised fotod. Need on tohutu vara, mida ükski rahasumma tagantjärgi osta ei saa.