Minus on alati olnud sisemine põlemine ja ärevus samaaegselt, et elu kaob nii kiiresti käest.
Kakskümmend aastat tagasi hakkasin fotosid tegema, sest ma tundsin, et see on ainus viis seda kõike talletada.
Olen alati jälginud inimesi. Nende omavahelisi pilke, silmadest paistvat sisemaailma.
Oskan leida just selle õige momendi. Värelus silmas, kui üksteist vaadatakse või, kui korraks ema vajub mõtteisse.
Need on need kaadrid, mille pärast mind pisarsilmil tänatakse. Nad pole ise ennast kunagi niimoodi kõrvalt näinud. Ega oma meest. Ega oma lapsi.
